Mihkli talumuuseum

Viki külas, Kuressaarest 28 km, Kihelkonna poole, asub Eesti üks omapärasemaid muuseume – Mihkli Talumuuseum

Selle rajamiseks ei olnud vaja teha kogumistööd: lisaks täielikule hoonetekompleksile oli kohapeal säilinud rikkalik tarbeesemete kogu. Pea eranditult on need esemed valmistatud selle talu elanikud kahe sajandi jooksul, kuue põlvkonna oskuslike kätega. Oma loomulikus keskkonnas on muuseumiese alati huvitavam. Väga populaarse arhitektuurimälestise Mihkli talu sünnipäevaks on 5. veebruar 1959, sest sellest aastast eksponeeritakse Mihkli talu muuseumina. Mihkli Talumuuseumi (Saaremaa Muuseumi filiaal) külastab aastas 20 000 huvilist.

Talule pani aluse Wicki Peter 18. sajandi teisel veerandil, praeguse nime sai see tema pojapoja Mihkli järgi 19. sajandi algul. Mihkli on Viki küla vanimaid talusid. Talu saavutas oma kõrgperioodi 19. sajandi keskel, mil valmis ka enamik praeguseni säilinud hooneid. Muuseum rajati tänu sellele, et viimane peremees Jakob Reht (1886 – 1969) loovutas enamiku talus säilinud etnograafilist tarbevara tasuta riigile.

Mihkli on tüüpiline Lääne – Saaremaa talu, mis pakub palju vaatamisväärset ka arhitektuuriliselt. Enamus hooneid on paigutatud ringikujuliselt ümber keskõue, millest osa on eraldatud hirsaiaga ümbritsetud lilleaiaks. Kõikjal talu ümbruses kõrguvad põlised saared, mille küljest varem lõigati lammastele talveks lehiseid. Suure õunaaia rajas Karl Reht. Pilliroog on eelistatud katusekattematerjal rannikualadel, mujal kasutati rohkem õlgi.

Muuseumiga tutvumist alustame peavärava kõrval asuvast e l u m a j a s t, mis pärimuse kohaselt on ehitatud 1834. a. Enne seda elati vanas reheelamus, mis asus praeguse lilleaia ja paargu (suveköögi) kohal.

Säilinud elumaja on poolkelpkatusega vundamendita palkehitis, mille keskosas asub kiviseinte ja võlvlaega roovialune köök.

On väga tõenäoline, et hoone ehitamisel on eeskuju võetud Lätimaalt; Eesti taluarhidektuuris kohtamegi roovialust ainult Lääne – Saaremaal. Eeskojas on eksponeeritud talu ajalugu kajastav stend; vasakule jäävad otsa – ja tagakamber, paremale tuba ja toakamber. Algselt oli köetavad ainult viimased, kusjuures ahjusuu paikneb roovialuses. Roovialuse seinad aastakümnete jooksul katunud paksu nõekorraga.

Ahju kütmisel täitus köök suitsuga, mis juhiti ukse kohal olevate avade kaudu korstnasse. Kui taheti, et suits püsiks ruumis pikemat aega (näiteks liha suitsutamisel), suleti avad puuluukidega.

Siin eksponeeritud esemete hulgas köidavad tähelepanu suur leivalabidas ja leivaastja. Elutoas on välja pandud mitmesuguseid tarbeesemeid: kangaspuud, söömarenn (söögilaud) sellele asuvate supi – ja pudrukausside, õllekannude (vanim 1816. a.), kala – ja võikarpidega. Paljudele esemetele on sisse lõigatud peremärk: Mihklis kui vanimas talus on selleks lihtne rist.

Muuseumi vanimaks eksponadiks on 1788. a. pärinev külimit. Elumaja hilisemaks juurdeehitiseks on põhjapoolne otsakamber, nagu näitab seinale lõigatud aastaarv 1864. Akna – ja ukseavasid avardas 1/3 võrra Karl Reht 1893. a.

Elumaja kõrval paikneb väike kivist ja puust hoone, mida kutsutakse ratastemajaks. Siin tehti mitmesuguseid puutöid ja hoiti sõiduvankreid ehk “rattaid” – sellest ka maja nimetus. Sõiduriistade hulgas on kaks lapsevankrit, üks on ostetud, teine ise tehtud.

Lõunast piirab taluõue aastail 1840 – 1843 püstitatud rehemaja, mille ehitamisel on kasutatud juba saagi. See talu suurim hoone koosneb kiviseintega rehealusest ning palkseintega rehetoast ja hobuselaudast.

1861. a. lisandus juurdeehitusena mesilastarvete ruum, mille uksepiidal on Peeter Rehe nimetähed.

Kuna talus oli omaette elumaja, siis rehetuba elamiseks ei kasutatud. Rehetoas peksti vilja ning siin on säilinud lõsnadele toetuvad parred, nende all reas reherabamispingid, seina ääres linalõgud ja möödunud sajandi lõpul kasutusele võetud rullidega linamasin, ahju kõrval aganakäpp, reherehad ja ahjuroobid.

Rehealuses eksponeeritud esemete hulgas nimetatakse põllurulli, vannas – ja hõlmatra, vilja puhastamiseks kasutatud tuulisarjad ja koodid. Talus kasutatud esemete kõrval näeme ka mujalt siia tooduid: üks esimesi kodumaiseid automarke “GAS-AA”, Soomes valmistatud viljapeksugarnituuri, tuulimasinad, triöörid (viljasorteerijad) jm. Hobuselauta on koondunud mitmesugused sõidu – ja veovahendid, huvitavamaiks vast punutud korviga kartuli – ja kalaveovanker ning palgikelk.

Rehemaja vastas asub 1854. a. valminud laudkatusega kivihoone – paargu – sepikoda. Suurt huvi pakuvad selle hoone ehitamisel kasutatud keskaegsed raidkivid: pühitsetud vee nõu, võlvikonsool, puhtalt tahutud kantkivid.

Katusekivitükke on ratastemaja kivide vahele pandud juba 1849. a. On võimalik, et nii ühed kui teised pärinevad Kärla vanast kirikust, mis lammutati 1836. a.

Mihkli talus on kaks aita, nn. uus ja vana hoone. Talu säilinud majadest vanim on õunapuuaias asuv vana ait, mis väliste tunnuste järgi kuulub XVIII ja XIX sajandi vahetusse. Igal juhul ei ole hoone ehitamise ajal talus veel saagi tuntud. Siin seisid viljakirstud ja hoiti õunu.

Kuigi uus ei ole ka “uus hoone”, mis on ehitatud arvatavasti 1842. a. Seda tõestavad aastaarvud riietehoiu ukse kohal ja kalahoone seinal. Uus hoone on mitmeosaline, nn. kambritega ait, mille keskosas olid eraldi ruumid vilja, liha ja kala ning riiete tarvis. Külgmistes eenduvates kambrites oli suviti tüdrukute magamisasemed.

1846. a. ehitati õunaaeda saun, mille praegune puitosa pärineb 1910. a; umbes samaaegne on ka sisustus. Hoonegrupist paarisaja meetri kaugusel väikesel kõrgendikul asub talu veski – pööratava kerega pukktuulik, on püstitatud 1860. a. Siin jahvatati lihtjahu ja tangu ning peenestati linnaseid.